Lend Havannasse kestis 11 tundi, kohale jõudsime õhtul 8 paiku, kui väljas oli juba täielik pimedus. Kohe esimesest hetkest tekkis tunne nagu oleksime sattunud 70ndate lõpu ajal mõnda Venemaa linna. Nõuka autod tossasid ümber ringi, kusjuures see "aroom" tuli kohe tuttav ette, kuid omalajal ei tundunud see nii jube kui nüüd, mill oleme harjunud hoopis puhtamat õhku hingama. Teine õhuga seotud aisting oli kõikjal leviv tubaka tossuhais. Me pole ju harjunud ka sellega enam. Seal oli ta segatud õnneks sigarite poolt levitatava hoopis meeldiva aroomiga, kuid siiski tundus see väga eemaletõukavana esimestel hetkedel.
Peatusime väidetavalt Havanna parimas hotellis "Hotel Nacional de Cuba". Esimene mulje oli nagu Leningradi vaksalis. Segu kuumusest, niiskusest, tubakast ja kliimaseadmete tööst andis esimesel hetkel sisenemisel suhteliselt odava sadamakõrtsi aroomi .
Kuid kõik pisiebamugavused (meie korrusel toimuv remont) korvas hotelli ajalooline hõng. 1930-ndal valminud hotell oli meeliskohaks paljudele kuulsustele alustades "Al" Capone'st, Frank Costello'st ja lisades lõputu nimekirja kuulsustest: Johny Weissmuller, Marlon Brando ja muidugi ka Ernest Hemingway ise. Külaliste nimekirjast leiab ka Winston Churchill'i. Võis tunda et hotell lausa lõhnas ajaloo järgi. Saime ka ise tunda kuulsuste sära, meie sealviibimse ajal toimus üks Latino maailma tähtsamaid filmifestivale ja enamus kuulsuseid peatus meie hotellis, seega pidime tihti (tahtmatult) läbi murdma kümnete fotograafide poolt tekitatud piiramisrõngastest ja ummikutest hotelli kõige käidavamates kohtades. Hotelli sisehoovis surisesid pidevalt telekaamerad kuulsustega intervjuusid tehes.
Hotellituba pakkus lisaüllatusi, telekat tuli kapist otsida, wc potiga opereerimist tuli tükk aega nuputada, enne kui julgesid ühelt jalalt teisele keksiva toanaabri sinna lasta. Kliimaseadme kõige vaiksem käik meenutas kohapeal mootorit soojendava lennuki urinaga, kuid kui selle seisma panid, siis hommikuks olid kattunud arusaamatu kleepuva higiga. Ebameeldiva külje pealt üllatas toateenijate lisateenistus minibaari sisu tühjendamise osas. Ju me tundusime siis "valgete" inimestena kelle arvelt võis koju lastele limonaadi tassida. Hotellist lahkudes, hiljem arvet uurides selgus et olime ikka päris mitmesaja krooni eest limonaadi "alla neelanud". Esines ka otsest laste jaoks kingituste nuiamist.
Üldiselt oli siiski turisti elu Kuubas palju rahulikum kui näiteks Hiinas, kus alati keegi sul puht füüsiliselt varruka küljes ripus ja sind kuhugi tirida tahtis või midagi pähe määrida proovis. Kuubal on sisejulgeoleku teenistused (sarnaselt meie 80-ndatele) korra majja löönud. Ärikad tulevad sulle umbes meetri kaugusele ja hakkavad rääkima väga viisakalt, vahel läheb vestlus isegi viisakaks kätlemiseks ja tekib juba kahtlus ehedast suhtlemissoovist, kuid siiski alati lõppes juba pisut vestluseks kujunev kohting mingi "ärilise" pakkumisega. Pakuti sigareid ja "lõbusat õhtut" või lihtsalt "ladys". Igaljuhul peale umbes viiendat keeldumist nad ka viisakalt lahkusid kuid juba järgmisel nurgas märkasid järgmist vestlusele soovijat. Neid vestlejaid oli poisikestest härradeni ja T-särgi kanjatest kuni musta ülikonnaga meesteni.
Kõige trastilisem selleteemaline kohtumine oli nooremapoolse sõjaveteraniga. Jäi arusamatuks, mis sõjas ta oli osalenud aga igaljuhul jalgade konditsioon vajas karkude lisatuge. Alul kiskus vestlus lausa huvitavaks ja me isegi pisut vähendasime oma kõndimise kiirust, et ta oma abijalaga meile järgi jõuaks aga kui olime jõudnud "vajaliku" tänavanurgani, läks jutt jälle "äriks" ära ja pidime kasutama juba suuremat veenmisoskust oma keeldumise selgeks tegemiseks, kuna talle ilmus ootamatult mingi urka pimedast uksest ohtralt abilisi, kes olid oma müügitöös juba üsna ühemõttelised. Peale seda vähendasime oluliselt oma õhtuseid jalutuskäike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar