Kaks kätt taskus Havannasse

Peale rõõmsat reisiseltskonna kogunemist 4.detsembri hommikul kell pool viis Tallinna lennujaamas, läks asi kohe väga põnevaks. Olime just jõudnud ära teha oma "lahkumissuitsu" ja asusime rõõmsalt teele lennu registreerimisele, kui kaks unise näoga naisterahvast teatasid meile, et KLM lennuk on katki ja meie lend jääb ära. Soovitati minna vastava putka juurde, et sealt saada tegevusjuhised edaspidiseks.

Putka pidi avatama alles 5.30 aga igaks juhuks kobisime sinna luugi alla juba pool tundi varem ja õieti tegime, sest mõne aja möödudes kogunes sinna luugi juurde veel terve lennukitäis rahvast, kes vähemalt esialgu käitusid veel rahulikult. Meil õnnestus end litsuda luugi ja rahvamassi vahele, see sisendas optimismi.

Optimism oli ennatlik aga kangete kaljudena luugi ees seismine tasus siiski ära, me nimelt saime esimestena teada, et selle luugi taga olev neiu, kes saabus pisikese hilinemisega ja oli ise ka väga jahmunud teda ootavast rahvamassist, ei suutnud meid mitte millegagi aidata. Kas tahtlikult või kurja saatuse tahtest, ei võtnud tema kasutada olevad arvutisüsteemid teda omaks ja palus hiljem uuesti proovida.

Siis tuligi appi võtta tavaline reisimehe kavalus, me küll ei arvanud, et seda nii alguses vaja läheb ja leida muu viis jõudmaks Amsterdami, kust pidi minema meie põhilend Havannasse.
Finniairi putkas olev lahke proua ei suutnud meile abi pakkuda aga kus häda kõige suurem seal Estonian Air aitab ikka. Kobisime kiiruga siis Eesti Õhu Kopenhageni lennule ja sealt edasi Eesti Õhu lahke abile ka Amsterdami lennule.

Täiendava pisikese pisiasjana lakkas just sel hetkel töötamast Tallinna Lennujaama pakkide töötlemise lint ja meile tormas appi kahe meetri pikkune morni näoga pakikandja. Jumal ise teab kuhu ta meie kohvrid tassis aga nagu hiljem selgus, lennukile nad ei jõudnud. Igaljuhul Amsderdamis seisime nõutute nägudega kadumaläinud pakkide osakonnas ja täitsime mingeid pabereid kohalike mittemidagi oma tööst arusaavate neiude seltskonnas. Neid julgustas küll nende ülemus aga ...

Igaljuhul kui registreerisime end Havanna lennule, siis sealne töötaja vaatas meid kui mingeid kahtlaseid "ullikesi" kes lähevad lendama nii kaugele täiesti ilma pagasita ja soovis meile siiski kahtlase naeratusega head reisi.

Nii me jõudsimegi Havannasse, kaks kätt taskus. Etteruttavalt võib öelda, et oma kohvritega oli meil rõõmus taaskohtumine Havanna lennuväljal, kui valmistusime seal juba tagasilennuks. Igaljuhul koju jõudsime jälle koos oma kohvritega. Asja hea külg oli, et koju jõudes oli puhas pesu kohe kohvrist võtta :)